Eva Wongi "Seitse taoistlikku meistrit" (Valgusesaar 2017) on haarav lugu seitsme reaalselt elanud inimese vaimsest
teekonnast ning romaani vormis käsiraamat taoistlikest salaõpetusest. Romaan
põimib ühte ajaloo ja legendid ning selle ajatuks põhiteemaks on lahti
mõtestada inimeseks olemise sügavaim mõte ja tähendus, mis erinevate inimeste
puhul üsna erinevalt avaldub. See raamat sisaldab nii üldinimlikku tarkust kui
ka põnevaid lugusid seitsme meistri – ühe naise ja kuue mehe – ning nende
õpetaja elust 13. sajandi Hiinas. Vaatamata kõigi tegelaste püüdlusest valgustuda
ning saavutada surematus, on see siiski eelkõige jutustus nende inimeste
maapealsest teekonnast ja seal ettetulevatest seiklustest ja väljakutsetest,
mida nad paratamatult lahendama peavad. See inspireeriv raamat on meie kõigi
sisemisest muutumisest ja vaimsest kasvust, mida kogeme, kui oma tõelise
olemuse avastamise teekonnale asume.
Katkend raamatust:
Isand Wang kohtub surematutega ja jõuab
valgustumiseni
Talv möödus ja kätte jõudis kevad. Aasta kolmanda kuu
kolmandal päeval lahkus Wang salaja kodust ning rändas kahekümne miili kaugusel
asuva silla juurde, kus ta oli kolm kuud tagasi kahe surematuga hüvasti jätnud.
Ta istus silla juurde maha ning ootas kannatlikult, vaadates aeg-ajalt ringi,
veendumaks, et ükski rändur ilma tema teadmata mööda ei läheks. Äkitselt kuulis
Wang, et keegi hüüab ta nime. Selja taha vaadates nägi ta oma kahte vana
kaltsudesse riietatud sõpra. Nood naersid ja hüüdsid: „Isand Wang mitte ainult
ei pidanud kokkuleppest kinni, vaid saabus isegi varem!“ Kuld-On-Raske ja
Tühi-Meel Ch’ang astusid silla poole. Otsekohe viskus Wang nende ette põlvili
ning kummardas palju kordi. „Võimsad surematud, mul on suur au teid jälle näha.
Andke mulle andeks, et ma oma rumaluses ja piiratuses teid juba eelmisel
kohtumisel ära ei tundnud. On suur õnn teid täna taas kohata ja ma loodan, et
te õpetate mind ja juhatate mind Tao juurde.“
Kerjused naersid südamlikult. Wang võis näha neid
ümbritsevat valgust. Nende silmad kiirgasid ning nende pilk läbistas kogu tema
olemust. Äkitselt muundusid kerjused rabava väljanägemisega meesteks. Ühel
neist oli seljas lihtne lühike tuunika ja jalas pikad püksid. Tema juuksed olid
seotud kõrvade kohal korralikult kaheks sõlmeks. Habe oli pikk ja voogav. Käes
hoidis ta hanesulest lehvikut ning seljal kandis pudelkõrvitsat. See polnud
keegi muu kui surematu Chung-li Ch’üan. Teine mees oli riietatud pikka
kollasesse taoistirüüsse. Ümber tema pealaele kinnitatud juuste oli seotud
pearätt. Tema nägu oli roosikarva ja särav. Ta habe oli väga pikk, kuid samas
must. Tema pilk oli läbitungiv ja tema meelerahu suursugune. Tema seljale oli
kinnitatud pikk mõõk, millega sai lõigata läbi kõik illusioonid ning kogu
maailma tühisus. Ta oli Puhta Yangi Patriarh, surematu Lü Tung-pin. Wang heitis
kohe nende jalge ette.
Surematu Lü ütles: „Muistsetel aegadel olid inimesed ausad
ja alandlikud. Seepärast aitasid surematud oma õpilastel kõigepealt välja
arendada maagilised võimed, enne kui tutvustasid neile sisemise alkeemia
tehnikaid. Praegusel ajal pole aga inimestel enam nii tugevat tahtejõudu. Ma
kardan, et kui nende kätte usaldada taoistliku maagia juhised, kasutaksid nad
neid vaid enda teenimiseks ning unustaksid südame ja keha harimise. Sel juhul
oleksid nad lõpuks Taosse jõudmisest veelgi kaugemal kui õpinguid alustades.
Seega õpetame me sulle kõigepealt sisemise alkeemia meetodeid. Kui su süda ja
keha transformeeruvad, pole ühtki imetegu, mida sa ei suudaks sooritada. Hari
oma südant, sest vaid su algupärane süda näeb seda, mis on tõeline. Need on
tõelise tõe õpetused. Jäta need hästi meele.“
Seejärel andis surematu Lü Wangile edasi sisemise alkeemia
põhitõed ja -meetodid. „Reaalsus on see, mis on tõeline, mitte võlts. Igal
inimesel on õige süda. Kui aga õige süda teelt eksib, läheb see vastuollu oma
tegeliku olemusega. Igal inimesel on õige kavatsus. Kui õige kavatsus teelt
eksib, läheb see vastuollu oma tegeliku olemusega. Igal inimesel on õige tunne.
Kui õige tunne teelt eksib, läheb see vastuollu tegeliku olemusega. Kavatsus,
mis pärineb õigest südamest, on õige kavatsus. Kavatsus, mis on kalkuleeriv ja
omakasupüüdlik, pole tõeline. Tunne, mis pärineb õigest südamest, on õige tunne.
Tunne, mis kätkeb enesetähtsustamist, pole tõeline. Mis on õige süda? Õige süda
on algupärane olemus. Õiget südant tõmbab headuse poole. Tunne ja kavatsus
tulenevad südamest. Kui süda on tõene, on ka tunne ja kavatsus tõesed. Õige
südame kultiveerimine on algupärase olemuse kultiveerimine. Algupärane olemus
on Taeva loomuliku voolu ilming. Paljud, kes järgivad Tao teed, pole veel
vabanenud egoistlikest mõtetest. Kus on ego, seal ei saa õige süda esile
kerkida. Vaid vaikuses ja vabana ihadest on võimalik juurutada oma algupärast
olemust. Need, kes otsivad Taod, peavad alustuseks hakkama eristama tõelist ja
mittetõelist tunnet, tõelist ja mittetõelist kavatsust. Kui õpid neil vahet
tegema, siis õpid tundma ka õiget südant. Kavatsust ja tunnet saab tundma õppida,
jälgides oma igapäevast käitumist. Kui su teod pole siirad, siis õige tunne
eemaldub. Kui su sõnad on võltsid, siis eemaldub õige kavatsus. Kui sa soovid
järgida Taod, pead välja juurima kiindumused, mis kallutavad õige kavatsuse ja
õige tunde teelt kõrvale. Lase oma tegusid juhtida oma algupärasel olemusel,
mitte egol. Ära kõhkle oma püüdlustes headuse poole. Siis kerkivad esile sinu
tõeline süda, tõeline tunne ja tõeline kavatsus ning sa pole enam Taost kaugel.
Need on tõelise tõe õpetused.“
Seejärel õpetas surematu Lü Wangile „vundamendi ladumise“,
„katla ja ahju paigaldamise“, „tulede süütamise“ ja „ravimtaimede kogumise ja
nõu pitseerimise“ viise. Wang kummardas sügavalt ja tänas surematuid palju
kordi. Siis ütles surematu Lü talle: „Pärast seda, kui oled jõudnud Taosse,
pead minema Shan-tungi provintsi ning koguma kokku seitse õpilast, kelle
saatuseks on saada sinu poolt Taosse juhatatud. Pea meeles seitset kuldset
lootoseõit, mis me sinu hoolde usaldasime.“ Siis muutusid kaks surematut
säravaks valgusesambaks ja kadusid. Sügavais mõtteis seisis Wang kaua aega,
kuni kuulis selja taga samme. Ta pöördus ning nägi kaht teenrit enda poole
jooksmas. „Kui käskijanna avastas, et te olete kogu päeva ära olnud, saatis ta
meid teid otsima. Ta kartis, et olete ohtu sattunud. Isand, palun tulge koos
meiega koju, et käskijanna ei muretseks.“ Wang suundus teenrite järel koju,
korrates mõttes kahe surematu sõnu ja juhiseid.
Koju jõudes läks Wang kohe oma tuppa ja sulges ukse.
Kuuldes, et abikaasa on naasnud, suundus tema naine töötuppa ja leidis Wangi
vaikselt ja mõttessevajunult istumas. Naine kõnetas teda vaikselt: „Abikaasa,
sa olid sihitult ringi uidates terve päeva ära. Kui külainimesed sinu veidrat
käitumist märkavad, kaotad sa oma maine ning sind naerdakse välja. Mida ma
tegema pean?“ Samal ajal mõtles Wang surematu Lü sisemist alkeemiat puudutavate
juhiste peale. Ta oli naise kohaloleku täielikult unustanud, kuni kuulis sõnu:
„Mida ma tegema pean?“ Jahmunult jõllitas Wang naist ja pomises: „Mida ma
tegema pean? Mida ma tegema pean?“ Nähes Wangi segaduses ja häirituna, lahkus
naine vaikselt ruumist.
Üksi jäänud, ütles Wang endale: „Kui mind kogu aeg niimoodi
segatakse, kuidas saan ma siis keskenduda ja sisemist alkeemiat praktiseerida?
Ma pean midagi välja mõtlema, kuidas end maise maailma sekeldustest eraldada.“
Ta mõtles kaua ning leidis lõpuks lahenduse. Teeseldes, nagu oleks teda tabanud
rabandus, hakkas ta käituma nii, nagu oleks kaotanud mälu ja kõnevõime. Ta tõi
kuuldavale mõttetusi ja oigas sageli, nagu oleksid tal valud.
Tihti lamas ta lihtsalt tühjusesse vahtides voodis. Wangi
seisundit nähes oli tema abikaasa väga murelik ja häiritud. Arst vaatas Wangi
läbi ja leidis, et tema pulss on igati normaalne, ning kui välja arvata Wangi
veider käitumine, ei avastanud arst ühtki märki haigusest. Lõpuks ütles ta:
„Isand Wangi on tabanud kerge rabandus. Ma kirjutan välja mõningad rohud. Ta
taastub õige pea.“ Kuid mõne kuu möödudes oli kõigile selge, et Wangi
paranemine ei toimu nii kiiresti.
Pärast oma võltshaigusesse jäämist vabastas Wang end
täielikult kõigist perekonnaäriga seotud kohustustest. Tema naine võttis enda
peale nii äri juhtimise kui ka kõik igapäevaeluga seotud asjatoimetused, seega
ei jätkunud tal enam kuigi palju aega abikaasa juures käimiseks. Ka sugulased
ja tuttavad hakkasid tasapisi Wangi „haiguse“ ja veidra käitumisega harjuma
ning jätsid ta rahule. Enamik neist lihtsalt leppis olukorraga ja tõdes:
„Kahju, et oma parimates aastates rikast ja lugupeetud meest tabas selline
ravimatu haigus.“
Wang sai nüüd rahus sisemist alkeemiat praktiseerida. Teda
külastas vaid tema isiklik teener, kes tõi talle kolm korda päevas süüa. Nii
kestis see kaksteist aastat. Selle aja jooksul saavutas Wang sisemise
transformatsiooni tasandi, mis lubas tema vaimul tahte abil kehast lahkuda ning
sellesse siseneda. Teades, et ta on oma õpingud lõpetanud, võttis Wang endale
taoistliku nime Wang Ch’ung-yang. „Ch’ung-yang“ tähendab yang’i olemuse
tagasivõitmist.
Ühel päeval mediteerides kuulis ta, kuidas üks selge hääl
tema nime hüüab. Hääl ütles: „Wang Ch’ung-yang, tõuse otsemaid Taevastelt
Isandatelt juhendite saamiseks taevasse.“ Wangi vaim tõusis taevasse ja nägi
T’ai-pa (Valge Tiigri) Täheisandat, kes teda ootas. Wang kummardas sügavalt ja
Taevase Isanda kirjutaja luges kirjarullilt: „Wang Ch’ung-yang, sinu pingutused
kultiveerida Taod on leidnud Tao Kaitsjate tunnustust. Sinu püüdlused end
harida on kandnud vilja ning sa oled saavutanud surematuse. Sulle antakse
tiitel „Valgustunud Meister, Kes Avab Tee“. Mine kohe Shantungi provintsi ja
leia üles seitse inimest, kellel on määratud saada sinu õpilasteks. Kui oled
aidanud neil Taosse jõuda, tõuseb ka sinu koht surematute ilmas.“
Wang Ch’ung-yang tänas Taevaseid Isandaid ning Tao
Kaitsjaid. T’ai-pa Isand lisas: „Valgustunu, sa pead kohe kiirustama Shantungi
provintsi, et aidata inimestel naasta Tao juurde. Sinu nimi on „See, Kes Avab
Tee“. Paljude karma sõltub sinu pingutustest. Me kohtume taas surematute
kogunemisel, kui Taevane Keisrinna meid surematuse virsikut maitsma kutsub.“
Järgmisel hommikul leidis Wangile hommikusööki toonud
teener töötoa ukse suletuna. Teener koputas mitu korda, kuid keegi ei vastanud.
Kartes, et Wang võib olla surnud või teadvusetu, ajas teenija majarahva jalule.
Wangi naine ja poeg kiirustasid töötoa ukse taha ja palusid kõva häälega
hõikudes, et Wang ukse avaks. Lõpuks lõhkusid teenrid luku ja avasid ukse. Tuba
oli tühi. Wang oli kadunud. Teenrid saadeti teda külasse ja küla ümbrusse
otsima, kuid teda ei leitud. Wangi naine nuttis ja leinas. Wangi häärberis
valitsev segadus meelitas õige pea ligi uudishimulikke naabreid, sõpru ning
sugulasi, kes kõik tahtsid teada, mis juhtunud on. Wangi teener selgitas: „Täna
hommikul, kui ma oma isandale hommikusööki viima läksin, oli tema toa uks
lukus. Kui me sisse saime, oli tuba tühi. Katuses pole mingit auku ning
tavaliselt istun ma ukse ees, et olla valmis isanda soove täitma. Meie isand on
saladuslikul kombel kadunud.“
Üks vanem mees rahva seast sõnas: „Te ei pea isand Wangi
otsima. Ma arvan, et temast on saanud surematu ja ta tõusis taevasse.“ Mõned
inimesed väljendasid selle peale uskumatust, kuid vana mees pöördus Wangi
teenri poole ja küsis: „Kas oled tähele pannud oma isanda näojumet ning
välimust? Haigel inimesel pole roosatavaid põski ja säravaid silmi. Kas ta oli
selle kaheteistkümne eraldatuses viibitud aasta jooksul päevagi vananenud?“
Teener võis vaid tunnistada, et vanal mehel on õigus. Tema isand oli käitunud
veidralt, kuid mitte mingil juhul ei meenutanud tema jume haige inimese oma.
Veelgi enam, aastate jooksul polnud Wang pea üldse vananenud. Võis isegi öelda,
et tegelikult oli ta muutunud nooremaks ja tugevamaks. Vana mees ütles: „Nüüd
te siis mõistate. Isand Wang teeskles kõik need aastad haigust, et ta saaks
rahus praktiseerida ja end surematuks saamiseks ette valmistada. Ärge teda enam
otsige. Ta on arvatavasti sellest ilmast lahkunud.“ Rahvahulk läks laiali. Osa
neist uskus vanamehe selgitusi, teised kahtlesid. Kuid nad kõik nõustusid, et
inimese kadumine lukustatud ukse ja paksude seintega ruumist on mõistatuslik
juhtum.
Päeval, mil ta kodunt lahkus, kasutas Wang oma maagilisi
võimeid. Ta astus läbi seinte ja rändas maa all, kuni jõudis oma külast
kaugele. Seejärel suundus ta ida poole Shantungi provintsi, et leida oma seitse
õpilast. Ta läbis tuhandeid miile, kuid oma teekonnal kohtas ta ainult kahte
sorti inimesi – neid, kes igatsesid kuulsust, ning neid, kes igatsesid rikkust.
Mitte keegi polnud huvitatud sellest, mida tal Tao kohta õpetada oli. Nähes
inimeste ükskõikset suhtumist, naasis ta Shensi provintsi. Kui ta Chung-nani
mäe nimelist piirkonda läbis, kütkestas teda selle paiga imeilus maastik oma
laineliste küngaste, metsaga kaetud nõlvade ning peidetud koskedega. Sinna otsustas
ta erakuna elama jääda ja oodata aega, mil inimesed Tao vastuvõtmiseks valmis
on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar