V A L G U S E S A A R: Suvise pööripäeva sõnum haldjatelt

Riina Grethiel

Haldjad on sillaks vaimse maailma ja materiaalse maailma vahel. Nad pole küll otseselt füüsilised olendid, kuid ka mitte kehatud vaimud. Haldjad toimivad kahe maailma vahel, eeterlikul tasandil, ning on tugevalt seotud Maa rütmidega. Suvine pööripäev on nende jaoks väga oluline sündmus, sest tegu on Elu võidukäigu ning kasvamise haripunktiga kogu Looduses.

Pööripäevadel hõrenevad seinad füüsilise maailma ja seda ümbritseva eetertasandi vahel ning see on hea aeg haldjatega suhtlemiseks. Vanadel eestlastel oli kombeks pühade puude ja ohvrikivide juurde haldjatele ja loodusvaimudele annetusi viia ning ka tänapäeval võib seda teha. Sobiv annetus on looduslik kristall, väike hõbemünt, komm (ilma paberita loomulikult!) või küpsis. Füüsilisest annetusest tähtsam on siiski puhas taotlus haldjaid ja loodusvaime austada ja toetada, et olla harmoonias ja tasakaalus Loodusega, ning eriti tähtis on jälgida, et keegi jaanipäeva pidustuste käigus oma prügi loodusesse ei jätaks.

Kinuko Y. Craft

Haldjad

Katkend Riina Grethieli raamatust
SUURE JUMALANNA MÜSTEERIUMID

Kui minna vaimus ajas tagasi ning „vaadata“ kolmanda silmaga ristisõdijate tuleku eelset Eestit, siis esimese asjana võib märgata, et kogu maa lausa kihas haldjatest. On tõesti hämmastav, kui palju siin haldjaid oli – metsahaldjad ja merehaldjad, jõgede ja järvede haldjad. Kui usaldada sisepilte, siis näib, et see maa siin oli haldjate poolt väga tihedalt asustatud ala. Seda kinnitab ka haldjalugude sage esinemine meie rahva pärimustes, lugudes ja legendides.

Sel muistsel rahval, meie esivanematel, oli haldjatega tugev kontakt juba Lemuuria ja Hüperborea aegadest alates. Kuna elati jumalannakultuuris, olid haldjad kõigile nähtavad ning nendega suheldi tihedalt. Kontakt haldjatega säilis ka veel mõnda aega pärast ristisõdijate tulekut, kuid aja jooksul hakati haldjaid kartma ning viimaks kogugi vanakurjaga samastama. Sellegipoolest on meie rahvaluules ja -lauludes nende kohta väga palju lugusid säilinud.

Näiteks võis metsas käies tihti kuulda metshaldjate samme, vilistamist või naeru. Üldiselt sarnanesid metsavaimud hilisemal ajal rohkem loodusele kui inimestele. Erandiks on lood Murueidest ja tema tütardest, kes olevat inimesesarnased. Murueite ennast kujutletakse vanaldase naisena, kellel on mõnikord käes kepp. Tal on nii metsas kui aasadel suur võim, sest ta vastutab kõikide taimede kasvu ja heaolu eest. Teda abistavad Murueide tütardeks nimetatud kaunid haldjad, kes on igavesti noored, kannavad ebemesarnaseid valgeid riideid ning armastavad kuuvalguses heljuda ... Teatakse kõnelda muruneidude suplemisest ja vihtlemisest, lavaks on puuladvad, kus siis kuuvalgel nende vihad hõbedaselt säravad. Neid nähakse haruharva. Kui aga murueit tabab uudishimuliku, siis võib ta teda karistada, pimedaks või keeletuks moondada ...[1]

Hans Zatzka

Kui olen meditatsioonides küsinud, kust haldjad pärit on, siis olen saanud vastuseks, et inimesesarnased kõrghaldjad on tulnud siia tähtedelt. Lääne maagia koolkonda kuuluv, kuningas Arthuri müütide uurija Wendy Berg väidab, et algselt haldjate ja inimeste vahel erinevust polnudki,[2] ent siis otsustas üks osa lemuurlastest sügavamalt ainesse inkarneeruda. See põhjustas kahe rassi eraldumise. Kõrghaldjad ei ole Maa lapsed, ent neist on saanud Maa hoidjad, ning neid tuleks selgelt eristada loodusvaimudest ehk elementaalidest, kes on samuti haldjad, ent Maa-Ema poolt sünnitatud.

Kõrghaldjateks (budistlikus traditsioonis daakad ja daakinid) võib liigitada ka Maa peal enne inimesi elanud valgustunud rassi – hüperborealasi –, kellest üks osa sidus oma saatuse inimestega, jäädes neid aitama ja õpetama, teine osa aga lahkus tähtedele. Lisaks kuldsetele haldjatele ehk hüperborealastele võime eristada ka nn hõbedast haldjarahvast, kelle hulka kuuluvad surematuse valinud lemuurlased. Nende saatus on väga tugevalt inimkonnaga seotud, kuna just nende seas toimus lahknemine, mille tulemusel haldjad ja inimesed üksteisest eraldusid.

H.J.L., "Haldjad lahkuvad oma kodupaigast"

Haldjate maapealne kodumaa oli Lemuuria, mida on nimetatud ka Emamaaks. See on nägemus inimkonna rakumälus elavast kaotatud paradiisist, kus valitseb alati rahu, ilu, õitseng, harmoonia ja küllus ning kus reaalsust osatakse teadlikult luua ja kujundada. Emamaaks on Lemuuriat kutsutud ka seepärast, et Akaši kroonikate järgi on tegu kõikide Maa peale rajatud inimtsivilisatsioonide hälliga. Sest kuigi Hüperborea tsivilisatsioon oli Maa peal enne Lemuuriat, on hüperboreased inimestele eelnenud rass, samal ajal kui lemuurlastest põlvnevad nii suurem osa haldjatest kui ka inimesed. Palju tuhandeid aastaid järjest juhtisid Lemuuriat Hüperboreast ja kosmilistelt tasanditelt pärit surematud meistrid, kes tundsid igavese nooruse saladust ning õpetasid seda ka lemuurlastele. Need meistrid olid enese sees oleva mees- ja naisaspekti täiuslikku tasakaalu viinud ning nende tarkus põhines teadmistel Suurest Jumalannast, kogu olemasolu Emast, kes on andnud elu kõigele elavale.

Riina Grethiel, "Lemuuria mandala"

Haldjad – lemuurlased, kes ei valinud inimeseks saamist ja seeläbi langemist madalamasse sagedusse – elavad tänaseni täielikus kooskõlas loodusega. Nad ei vaja tehnoloogiat, sest nende teadvustase on väga kõrge ning võimaldab neil kõike eluks vajalikku lihtsalt manifesteerida. Siiski pole nad kõikvõimsad ning looduse saastamine on neid palju kahjustanud. Tänaseks on nende arvukus oluliselt vähenenud, sest enamik neist on pidanud oma alalistest elupaikadest lahkuma. Inimeste seisukohast on sellel kurvad tagajärjed, sest seal, kust haldjad on lahkunud, mõjub loodus elutuna ning ei tervenda ega lae enam inimesi. Siiski on osad haldjad õppinud ka inimeste elukeskkonnas edasi tegutsema – neid võib kohata isegi linnades asuvates suuremates parkides. Haldjad teevad koostööd ülestõusnud meistrite ja inglitega, hoolitsevad looduse ja taimede eest ning tegelevad loodusvaimude õpetamise ja kasvatamisega. Arvatakse, et nad tulid Maale ca kaks miljonit aastat tagasi. Maa peal elades läbisid nad vajaliku arengutsükli ning saavutasid viimaks oma eesmärgi – õppisid hingama loodusega ühes rütmis ning seda elavdama ja hingestama.

Pärast inimrassi eraldumist käivitus Maa peal uus eksperiment ning nüüd said haldjad võimaluse valida siiajäämise ja tähtedele naasmise vahel. Osad jäidki paigale, et toetada Maad, kuna oli teada, et inimkonna evolutsioon võib osutuda Maa jaoks tõsiseks väljakutseks. Mõned haldjatest on valinud aeg-ajalt ka inimeste hulka kehastumise, et meid õpetada ja väestada. Vahel said nad inimestega ka järglasi, kes olid peaaegu alati silmapaistvad isikud. Kuid enamik haldjatest ei laskunud enam kunagi nii sügavale mateeriasse kui inimhinged, vaid jäädes Maa eetertasandile, omandasid ka ise eeterlikuma vormi, mida võib võrrelda inimese eeterteisikuga, kui see on hästi välja arenenud.

Kõrgemad dimensioonid ja kuldajastu Hüperborea jäid haldjatele avatuks ka siis, kui need tasandid inimeste ees suleti. Lisaks on nad olnud alati vabad multidimensioonilises universumis ringi liikuma. Praegusel ajal valvavad haldjad Hüperboreasse viivaid väravaid ega lase läbi kedagi, kelle sagedus on madal või kes on loodust tahtlikult saastanud või kahjustanud. Seega, kui taotlete meditatsioonis Hüperborea külastamist, siis tuleb teil kõigepealt haldjatega kohtuda ja neilt luba saada.

Läbikäimine haldjatega ning sellest tulenev Suure Jumalanna austamine säilis Eestimaal veel aastasadu pärast ristisõdijate tulekut. Alles pärast reformatsiooni hakkas see ühendus katkema. Üheks põhjuseks oli kindlasti massiline nõidade põletamine, mille käigus hävis palju algsest jumalannakultuurist – mitte ainult Eestis, vaid kõikjal üle kogu Euroopa. Põlvest põlve suulisel teel edasi antud pärimused katkesid, naispoole tarkus unustati. Vanemaid mälestisi pole aga säilinud seepärast, et kõik Jumalanna templid ja kultusekohad olid looduslikud. Puud ise moodustasid templi; suur kivi või allikas oli kultusekohaks. Nii ei jäänud ka seal toimunud riitustest püsivamat jälge. Juba Kreeta muinaskultuurist on teada, et Suurt Jumalanna austamisega seotud tseremooniaid viidi läbi mõne suure puu juures või puudesalus (hiies). Looduslikud kultuskohad on iseloomulikud kõikidele loodusrahvastele, kes austavad Suurt Ema.

Looduslik tempel. Foto erakogust.

Hüperborea taasavastamine

Meil ei ole vaja otsida väge, tarkust ega eeskujusid väljastpoolt, teistest kultuuridest, vaid omaenda juurtest, sest eestlased on üks kõige vanemaid tänaseni säilinud rahvaid meie planeedil. Valdav osa sellest rahvast – aestidest – on läinud küll läbi Hüperboreasse viivate väravate ära, kõrgematesse dimensioonidesse ning viimane massiline lahkumine toimus 13. sajandil, vabadusvõitluse lõppedes.

Aestid on tõenäoliselt roomlaste poolt pandud nimi ning see võis tuleneda Isise algsest nimekujust Aset. Nimelt seostus Isis roomlastele Suure Jumalannaga ning rahvas, keda nad kohtasid Läänemere kallastel, kummardas Tacituse andmetel eelkõige emajumalat.

Päikese austamine Suure Jumalanna eluandva aspektina

Kui Emamaa Lemuuria laius Vaikses ookeanis, siis siinkandis asus veelgi vanem tsivilisatsioon – kreeklaste poolt Hüperboreaks kutsutud maa, mis erinevalt Lemuuriast ja Atlantisest ei teinudki läbi langust, vaid eraldus planeedi sageduse madaldudes tervikuna kõrgematesse dimensioonidesse. Neid kõrgemas dimensioonis elavaid hõime on nimetatud haldjateks, lemuurlasteks või hüperborealasteks, ja kuigi iga nimetuse taga on pisut erinev energiamuster, kogemus ja ajalugu, on tegu sarnase nähtusega – rahvaga, kes elab Maa sees või mõningatel juhtudel, puutumatu loodusega paikades, ka Maa peal, ent dimensioone eraldava loori taga.

Kreeka mütoloogia järgi oli Hüperborea valguseriik kaugel põhjas. Tänapäeval on seda müütilist maad vähe uuritud – tõenäoliselt seepärast, et II Maailmasõja ajal otsisid ka natsid sissepääsu Hüperboreasse, pidades seda germaanlaste esivanemate algkoduks. Tegelikkuses on aga nii germaanlased kui ka kõik teised indoaarjalased pärit hoopis Atlantisest väljarännanutest ning neid rahvaid on aastatuhandeid iseloomustanud meesaspekti ületähtsustamine, mis on ka peamiseks põhjuseks tänasele võitlusel põhinevale reaalsusele meie dimensioonis. Hilis-hüperborealasteks kutsutud aestid-finnid (eestlaste ja soomlaste esivanemad) olid aga sarnaselt lemuurlastele pigem jumalannarahvas – ainult selle vahega, et nad ei valinud võitlust langenud meespoole vastu (mis tõi languse lemuurlastele), vaid eraldumise kõrgemasse dimensiooni.

Vana-Kreeka kaartidel paigutati see saladuslik maa Kreekast ja Mustast merest otse põhja – seega enam-vähem Baltimaade ja Soome kohale, ulatudes neist veelgi põhjapoole (Gröönimaale) ja ka kirdesse (Põhja-Venemaale). Kreeklased uskusid, et Apollon talvitub Hüperboreas ning et muusad elavad siin peaaegu aastaringselt. Samuti usuti, et Hüperboreasse ei saa jõuda laevaga ega jalgsi, vaid üksnes läbi õhu (valguskehaga!) lennates. Kreeklaste andmetel elasid hüperborealased igaveses õndsuses ning haigused ja vanadus olid neile tundmatud. Põhiliselt veetnud nad aega muusika, tantsu ja laulu saatel.

Niisiis oli Hüperborea sarnaselt Lemuuriale ja kuldajastu Atlantisele paradiis Maa peal, mis põhines Suure Jumalanna austamisel, samuti mees- ja naispoole vahelisel täiuslikul tasakaalul. Langusaja suurte sõdade aegu püsis Hüperborea kõrgemas dimensioonis ja hoidis sagedust kogu planeedi jaoks. Maisel tasandil kattis seda ala aga tol raskel perioodil jää, mis hoidis maad puhtana. Kui jää taganema hakkas, laskus osa Hüperborea rahvast taas maisemasse dimensiooni. Need olid praeguste eestlaste ja soomlaste esivanemad, kes ei saabunud siia Uuralist, nagu meid on pikka aega püütud uskuma panna – pigem toimus ränne läänest itta. See rahvas oli asustanud tegelikult kogu Vana-Euroopat – ja seda juba enne suuri sõdasid, kümneid või isegi sadu tuhandeid aastaid varem. Tegu oli puhta jumalannakultuuriga, kuhu Atlantise seemet (mis oli seotud meespoole arenguteega) algul üldse ei külvatudki, sest eesmärgiks oli elada kooskõlas looduse ja haldjatega ehk siis kõrgemasse dimensiooni jäänud hõimlastega, kes hoolitsesid oma maisemas sageduses elavate pereliikmete eest. Siia lubati Atlantisest vaid puhtaks jäänud kõrgpühitsetuid, kes suutsid lemuurlastega kooskõlas elada.

Üks põhjus, miks mälestused Hüperboreast meie eest nii pikka aega peidus on olnud, seisneb selles, et tegemist on Puhta Maaga, mille sagedus oli väga kõrge. Hüperborea oli tunduvalt kõrgsageduslikum kui kõige puhtam kuldajastu Atlantis[3] ning ületas oma hiilguselt ja puhtuselt isegi paradiisliku Lemuuria.[4]

Riina Grethiel, "Kuldvesi"

Valguskeharännud ja haldjate sõnumid

Valguskeharänd on sisemine kogemus, mis tekib kas spontaanselt või valguskeha (nt Mer-Ka-Ba) aktiveerimise praktikaid järgides või juhitud meditatsiooni abil, kui meie väljades olev puhta Allika valguse hulk suureneb määrani, mil teadvuse jaoks saab võimalikuks selle dimensiooni piire taotluse abil ületada ning kogeda vahetult vaimu multidimensioonilisust. Füüsiline keha paigast ei liigu, kuid neil rännakutel on võimalik näha, kuulda, kompida, haista või isegi maitsta teisi maailmu, möödunud ja tulevasi aegu, eelkõige aga kõrgemaid dimensioone, otsekui viibiksime neis füüsiliselt. Valguskeharänd sarnaneb ärkveloleku-unenäoga, ent selle vahega, et kontrollime toimuvat rohkem ning vajadusel saab ka kaitseingel või vaimne teejuht filtrite abil kogemuste intensiivsust mahendada. Tegemist on oskusega, mis nii nagu kanaldamine ja tervendaminegi, on kõigile jõukohane, kes seda vaid soovivad ja taotlevad. Valguskeharänd on hindamatu abivahend enese tervendamisel, aga ka informatsiooni vastuvõtmisel. Vaimses arengus on oskus sooritada teadlikke ja eesmärgipäraseid valguskeharände samm edasi kanaldamisest.

Kui ühel seminaril valguskeha abil Hüperboreasse pääseda proovisime, tuli mul pidada läbirääkimisi haldjatega, et nad meid n-ö väravast üldse läbi laseksid. Nimelt on haldjad (ehk muistsed lemuurlased) Hüperboreasse viivate väravate valvurid. Nad nõudsid tungivalt, et edastaksin kõigile sõnumi, et loodust on vaja rohkem hoida! Nad kutsusid üles elama säästlikumalt ning mitte saastama loodust – näiteks meenutasid nad, et tuleb viia pakendeid vastavatesse konteineritesse ning ei tohi jätta prügi loodusesse vedelema jne. Vastupidi, kui näete, et keegi on rämpsu maha loopinud, siis võimalusel koristage see ära! Nemad üksi ei jõua loodust energeetiliselt tervendavana hoida. Nagunii peavad nad pidevalt inimeste mõtte- ja tundeenergiate neutraliseerimisega tegelema, aga looduslikud pühapaigad lähevad järjest enam kinni, kuna inimesed ei väärtusta neid enam ega hooli neist. Neid, kes hoolivad, on paraku liiga vähe, ja veelgi vähem on neid, kes midagi olukorra parandamiseks ette võtavad. Kuid kui soovime vaba juurdepääsu oma muistse tarkuse ja valguse juurde, siis on ülimalt oluline taastada ühendus loodusega. Ka ei tohiks meie suhtumine loodusesse olla tarbiv, vaid austav ja väärtustav. See oli haldjate põhiline sõnum.

Elena Kukanova, "Võluhääl"

Kui olin nende jutu ära kuulanud ja lubanud selle sõnumi edastada, siis värav avanes, energia ringis muutus ja õige vibratsioon tuli kohale. Osa grupist suundus nüüd väravast läbi, osadel oli aga ikka veel takistus ees. Tundus, et eelkõige takistas paljusid kollektiivne süütunne looduse saastamise pärast, mis siin planeedil inimtegevuse tagajärjel aset on leidnud.

Haldjatele valmistasid suurt muret just kinniläinud ja kinniminevad väravakohad, sest nemad üksi ei jõua neid väravaid lahti hoida. Nii et kui kellestki selles osas midagi sõltub või kui keegi teist saab olla abiks mõne loodusliku pühapaiga kordategemisel, siis on see sõnum mõeldud just teile! Võib-olla saate oma kodu lähedal mõne pühapaiga või väekoha eest rohkem hoolt kanda või selle korda teha. Üks asi on energeetiline töö, aga sageli on vaja ka füüsilisi samme astuda – näiteks praht ära korjata vms.

Praegu on meie planeedi tervendamine veel inimkonna võimuses ning ka Maa ise on otsustanud iga hinna eest tsivilisatsiooni säästa – vähemalt kuni viimase võimaluseni. Kuid haldjate sõnum näitab, et olukord on siiski üsna kriitiline ning et kõige tähtsam on praegu (lisaks omaenda vaimsele teekonnale keskendumisele) planeedi hoidmine ja tervendamine. Maa on oma keha annetanud, et ülenduksime ning aitaksime ka temal ülenduda. Selline on kokkulepe. Ta on andunud meie käsutusse oma füüsilise keha, meid kõigega varustades. Vastutasuks tuleb meil avada oma südamed ja võita enda sees olev negatiivsus, sest nii aitame me teda kõige enam. Kui meie ülendume, siis avab see tee ka tema ülendumiseks.

Siin planeedil on rajatud valgustunud ühiskondi arenenud maaväliste tsivilisatsioonide ning kehasse laskunud puhaste valgusolendite – inglite, ülestõusnud meistrite ja ka Suure Keskpäikese meistrite – abil. Kuid ühel hetkel on need ühiskonnad kas langenud (ning selliste kultuuride jäljed pühiti planeedi pinnalt) või valisid nad liikumise kõrgemasse oktaavi, muutudes valgusmaailmadeks, mis aga lõpetas või pidurdas nende ühiskondade arengu. Nagu eelpool olevas kanalduses juba juttu oli, valitsevad praegusel ajal peaaegu tervet planeeti Atlantise mustrid. Kogu lääne ühiskond on sisuliselt samasugune, nagu oli langusaja Atlantis, seda enam, et ka tänapäeval esineb väga paljudel inimestel maagilisi võimeid ning nad kasutavad neid ühel või teisel viisil.

Maa jaoks on praegune olukord tegelikult märksa kriitilisem, kui see oli Atlantise või Lemuuria lõpuaegadel, sest konflikt kahe polaarsuse – looduse ja tsivilisatsiooni – vahel hõlmab nüüd tervet planeeti. Nagu öelnud, eemaldus Hüperborea Atlantise ja Lemuuria konfliktist, lahkudes maiselt tasandilt ning jättes oma valguse seemneks tuleviku tarbeks. Just praegu on see aeg, kui Hüpeborea valguseseeme tuleks taas idanema panna, et sellest kasvaks välja võimas impulss, mis edastaks kogu maailmale uue kuldajastu loomise mustreid ja energiaid.

Meie, eestlased, oleme Hüperborea elanike kauged, ent otsesed järeltulijad. Oleme säilinud rahvana ning kui meie rahvas ärkaks sellele võimsale sisemisele valgusele, mis peitub siinsamas, meie maal, siis võiksime avada väga erilise valgusevärava kogu inimkonna jaoks. Selle valguse toel on meie võimuses taasluua valgustunud ühiskond, mis põhineb vabadusel ja partnerlusel ning kus iga indiviidi väärtustakse sellena, kes ta tõeliselt on. Parimate tulemuste saavutamiseks tuleks taastada ka inimeste, haldjate ja loodusvaimude vaheline koostöö. Nii saaks meie rahvast (nii eestlastest kui ka soomlastest, sest algselt oli tegu ühe ja sama rahvaga) võimas valgusemajakas kogu planeedi, tegelikult terve universumi jaoks. Kuna kaalul on sedavõrd palju, siis võib see olla ka põhjuseks, miks sein Hüperborea valguse ees veel väga hiljuti nii läbistamatu tundus. Meile ei näidata meie pärandit enne, kui me seda tõepoolest väärime.

Ka andestamine on selles looride läbistamise protsessis väga oluline. Eelkõige tuleb meil andestada iseendale, et me oma muistsest pärandist sel viisil kaugenenud oleme. Samas tuleks mõista, et selle peamine põhjus on olnud sageduse langus ning kui kogu rahvas oleks Maa sageduse madaldudes kõrgemasse dimensiooni lahkunud, ei oleks eestlasi tänaseni säilinud. Ja sellest oleks kahju, kuna oleme elav ühenduslüli nii Suure Keskpäikse riigi kui ka muistse jumalannakultuuri juurde.

Portaalid ehk valguseväravad Eestimaa pinnal avanevad meie puhaste taotluste väel ning see on õnneenergia, mis neist portaalidest siia reaalsusesse tulvab. Kui ankurdame oma Allika Mina ning hoiame oma kodu läheduses olevad portaalid avatuna, siis oleme ise õnnelikud ning õnnelikumad on ka meie ümbruses elavad inimesed.

Vaimset valgust, armastust ja väge võime saada ka vertikaalühendusest Allikaga, ent väga raske on ise koguaeg kõrgemat energiat välja kiirata. Meie kehad ei ole niimoodi loodud, et me sellest ära ei väsiks. Ent kui looduses olevad portaalid on avatud, siis toetab ja ülendab neist tulvav kõrgsageduslik energia kogu elukeskkonda, hoides sel viisil püsivana ka üldist ja kõiki puudutavat õnnevibratsiooni.

Mida suurem hulk inimesi keskendub looduses leiduvate portaalide avamisele, seda tugevamaks see õnnevibratsioon muutub. Põhiline juhis on aga see, et igaüks peaks tegelema eelkõige oma kodu lähedal asuvate portaalidega ning hoidma neid taotluste ja tähelepanuga avatuna. Et tavahallus taas peale ei vajuks, tuleks vastavaid taotlusi üsna sagedasti teha.

Riina Grethiel, "Suure Jumalanna valgusvärav"

Isiklikud kogemused

valguskeharännakutest Hüperboreasse

Kui esmakordselt meditatsioonis Hüperboreasse viivast valguseväravast läbi astusin, siis oli esimene päheturgatav mõte, et just siin võikski elada. See on õige vibratsioon minu jaoks. Hüperborealased ütlevad siiski, et hoides looduses asuvaid portaale avatuna, suudame selle sama õnnevibratsiooni ka siinsesse maailma ankurdada.

Sarel Theron

Nägin värava taga mäe otsas asuvat valguselinna, mida ümbritses puhas puutumatu loodus. Ma ei tea, kas tegu oli mõne füüsilise paigaga või täiesti teise maailmaga. Valguselinn säras kuldselt ning selle energia oli ülimalt kontsentreeritud. Näis, et Suure Keskpäikese valgus oli siin arhitektooniliste mudelitena väga tugevalt vormimaailma ankurdunud. Meenusid kirjeldused õnnemaadest ja õnnelikest saartest, kus kuld, kalliskivid ja mitmesugused kristallid igal pool tänavasillutistel ja maas vedelevad; kus kõik on hiilgav ja sädelev. Teadsin, et selle hiilguse taga on kõrgsageduslik vaimne energia – mitte niivõrd rikkus, vaid pigem ilu.

Kohtasin ka neid, kes olid vabadusvõitluse lõppedes läbi nendesamade väravate Maa pinnalt lahkunud. Nad ütlesid, et kuigi osa rahvast, kelle sagedus oli langenud, jäeti maha, valis suurem osa mahajäämise vabatahtlikult. See oli kokkulepe, et säilitada inimkonna DNA-s Hüperborea informatsiooni. Nüüd hakkab kätte jõudma aeg, mil suudame sellele informatsioonile enda sees taas ligi pääseda ning seda lahti kodeerima hakata. Avanemas on palju suurem pilt, kui seda praegu haarata suudame, seetõttu võtab aega, enne kui kõik täiesti arusaadavaks muutub.

***

Värav avanes ja nägin enda ees liivakarva kuldset püramiidilaadset mäge. See ei meenutanud niivõrd Egiptuse püramiidi, kuivõrd Mesopotaamia astmikpüramiidi (tsirkuraati), ehkki paistis olevat looduslik. Teadsin, et tegemist on eeterliku Ematempli muistse peasissepääsuga, mis asus muinasajal Ebavere mäel.

Templisse sisenedes märkasin, et selle sisemus oli otsekui kristallkoobas (sarnanedes Tagapäikese maa kristallkoobastega, kust tulid eestlaste kauged esivanemad). Lagi oli avatud või täiesti läbipaistvast selgest kristallist ning sealt paistsid tähed. Templi sees oli veel üks varjatud ruum, kuhu pääsemiseks ei olnud ust, vaid sinna lihtsalt satuti. Selles ruumis oli suur valgus – Suure Keskpäikese maale ankurdunud valgus –, ning seda valgust kandis ja kehastas Imeline Jumalanna, Suure Keskpäikese Jumalanna, Algallika naisaspekt, Kuldne Emand. Algallika meesaspekt ümbritses Jumalannat sädeleva valgusena, täites Teda aeg-ajalt ja sulades Temaga ühte. Jumalanna võis olla nii Naine, Mees kui ka Androgüün – kõike vastavalt vajadusele. Teda ümbritsesid 12 suurt ja kuldset valgusemeistrit. Need tundusid olevad mehed, kes kõik Jumalannat kaitsesid, toetasid ja teenisid. Lisaks neile töötasid templis ka preestrinnad-kullaketrajad ja preestrinnad-kangakudujad. Ühed ketrasid kulda – imelist kuldajastu energiat –, mis tekitas erilisi vibratsioone ja visuaalset muusikat (virmalisi); teised aga kudusid sellest kuldlõngast kangast, millesse sisestati imekauneid geomeetrilisi valgusemustreid ja pühasid sümboleid.

Templit ümbritsesid igasse suunda laiuvad erkrohelised aasad. Ülemtooni võrra maalähedasemas vibratsioonis elasid haldjad, kes Kunglasse ehk Hüperboreasse viivaid väravaid kaitsesid ja haldasid. Ka haldjariiki juhtis Kuninganna – väga särav olend, kuldne päikeseketas kaelas, ehkki ta ise paistis olevat rohkem Kuu ja tähtede energia vahendaja.

Kinuko Y. Craft

Väravast läbi minnes silmasin esmalt astmikpüramiidi, mis näis olevat ehitatud murenenud liivakivist. Tempel näis olevat kulunud ja mahajäetud. Kui aga taotlesin sageduse tõstmist, siis nägin korraga, et püramiidi tipust väljus vikerkaarevärvides lainetav valgusevoog, mis suundus otse avakosmosesse. Seejärel püramiid avanes ning selle seinad vajusid nelja ilmakaarde laiali. Nähtavale ilmus hiiglaslik kivi või kristall, mis paistis olevat elav, kuna saatis kosmose avaruste suunas äärmiselt tugevat vikerkaarevärvilist helivõnget. Kuidagi haarati mind sellesse energiavoogu ning ma tõusin selle sees üles, kuni jõudsin ühele kaugele planeedile, kus osa hüperborealastest nüüd elavad. Nad on tõesti väga kõrges sageduses toimivad olendid ja hiigelsuured, seega oli nendega suhtlemine pisut raske, kuid nad ütlesid mulle, et Maaga tegelevad eelkõige Sise-Maal elavad hüperborealased; nemad ise aga nihkunud Maast kaugele eemale, kui siinne sagedus langes. Maa siseste ja tähtedele lahkunud hüperborealaste vahel oli ühendust peetud Ematempli kaudu, kuid pärast ristisõdijate tulekut läks Eestis asuv peavärav kinni ning ühendus on sellest ajast peale üha nõrgenenud. Siiski on nad huvitatud Maa aitamisest, sest osa nende rahvast elab endiselt selle planeedi sisemuses ning ka eestlaste/soomlaste geneetilises koodis on hüperborealaste infot – rassidevaheliste abielude tulemusel, mida praktiseeriti selleks, et inimeste sagedust tõsta, ehkki see ei olevat olnud enamikel juhtudel kuigi edukas.

Riina Grethiel, "Aurora borealis"

Seejärel suundusin mööda sedasama vikerkaarevärvilist valgusevoogu (otsekui Jumalanna kaelakeed mööda!) alla, kuni jõudsin viimaks Maa sisemusse ning maandusin kaunil rohelisel aasal. Kaugemal säras kuldne linn. Mul olid jalas sandaalid, mille küljes olid tiivad, ning ma lendlesin väga kiiresti linnaväravateni. Kui sisse astusin, tehti mulle teed, sest kõik näisid teadvat, kes ma olen. Suundusin peatemplisse, mis asus linna keskel, ja kohtusin seal maasiseste hüperborealastega. Nad olid nõus tegema koostööd ja inimesi taas aitama. Nende nõudmisteks on, et inimesed õpiksid lahustama prügimägesid ja neutraliseerima kahjulikke ja loodust saastavaid aineid ning hakkaksid taas loodust hoidma ja austama; et võetaks kasutusele vaba energia ning teised loodust säästvad tehnoloogiad; et tervendataks inimkonna praeguseid mõtte- ja tundemustreid ning valitaks puhta elu elamine. Oma asupaigast saavad nad avada Eestimaa pinnal asuvaid pühasid väekohti ja väravaid ning ma nägin oma silmaga, kuidas läbi kõikide – nii suurte kui väikeste – väravakohtade suunati võimsaid vikerkaarevärvilisi valgusevooge Maa pinnale. Ka Eesti kaitsjad aktiveerusid ning ümbritsesid Eesti kaitsva kuldse valguse ringina. Neid võis olla kaksteist. Kuldne Emand laskus taas Maa peale ja kõik muutus kirkaks ja kuldseks. Siiski kaeti see pilt õhukese looriga. Tavatasandil jätkub elu samamoodi nagu varemgi – vähemalt senikaua, kuni teatud sisemised ja välised muudatused, mida inimesed ainult ise ära teha saavad, aset on leidnud.